Lugu peris elost. Ütskõrd juhtu põhikoolih, et aoluuoppaja olli haigõs jäänü. Kiäki pei jo ka tuu tunnikõsõ latsile edesi andma. Midägi rassõt sääl olõ-õi: oppaja õnnõ loes konspektist vai raamadust maaha, latskõsõ kirotasõ vihkuidõssõ. Löüti sis üte tõsõ ainõ oppaja, kiä tuu tunnikõsõ latsile ärq pei. Oppamise jutt käve Sinihamba Haraldi kottalõ, olli sääne kuning Taanimaal hinäp ku tuhandõ aasta iist. Oppaja loi sis latsile ette ja pei egä lausõt iks mitundkõrd lugõma, nigu põhikoolih iks. Paistu, et oppajalõ olli tuu peris ikäv asi tetäq, kõndse ringi ja loi ütte sama asja mitund kõrda. Mõttõgi võisi joba koski muial heloda. Ja sis lätski sassi: üte lause man loi oppaja kuningi nime veidü tõistmuudu: “Harald Hammasratas”. Es saanu õkva arvugi, a ku jälq loi ja tuudsama naksi ütlemä, sai arvu, et midägi om võlssi, naarati veidü ja loi vahtsõst iks oigõ nimega.