Metsas oli elu juba mõnda aega rahulik olnud. Varsti aga lähenes torm ja ka metsaelu hakkas uuesti pingeliseks muutuma. Jänes kui nõrgem ja väiksem loom oli hirmul ja ütles karule: “Vaata, hundid on tulemas, tule appi ja seisame neile vastu, äkki saame võitu!” Karu oli nõus ja ütles, et kui vaja, siis ta kutsub oma liigikaaslasi veel lisaks appi. Tuligi torm ja sellega saabus naabermetsast ühtlasi suur hundikari, kes tahtis jänese ja karu metsa oma valdusse saada. Jänes hakkas vastu ja karu tuli koos teiste karudega samuti võitlema. Võitlus oli raske ja võitjaks tuli hoopis hundikari. Nii pidi jänes koos huntidega elama, aga kuidagi sai ta hakkama, kuigi osad jänesed hukkusid. Varsti aga torm nõrgenes ja hundid tundsid ennast ohus olevat. Siis tuli ka karu uuesti appi ja nad hakkasid koos huntidele vastu. Aga hundid olidki juba hakanud lahkuma. Kui hundid olid läinud või maha löödud, kuulutas karu vägevalt, kuidas nad üheskoos oma jõmmidega huntidest võitu olid saanud. Siis aga selgus, et karu oli huntide käitumisest suure osa ära õppinud ja hakkas nüüd seda jänese peal rakendama. Seda jänes muidugi ei tahtnud. Huntidest ei olnud enam ammu kedagi järel, aga karu muudkui kuulutas iga natukese aja tagant uuesti: “Näe, kuidas me need hundid minema ajasime! Suur võit!” Selle tulemus oli muidugi see, et jänese uueks vaenlaseks oli saanud hoopis karu koos oma jõmmidega. Sellega oli metsast rahu jätkuvalt kadunud ja jänes hakkas otsima uusi võitluskaaslasi, et ennast karu eest kaitsta. Ja kui karu surnud ei ole, siis ta kuulutab tänapäevani oma suurest võidust huntide üle ning käitub teistega just nii, nagu hundid varasemalt; ning et asi õige paistaks, süüdistab ta huntide moodi käitumises kõiki teisi enda ümber.