Lugu peris elost. Inne tuud, ku Talnah naati Hipodroomi häötämä ja ümbre eihtämä, olli sääl ammust aost illos lai väreht vai pilletimüümidse kotos, väiku ütekõrdnõ hoonõkõnõ. Kahoss om tuu täämbädses kaonu. Üts imä jalohti säält müüdä uma väiku latsõga, kiä olli joba kõnõlõma naanu. Värehti katussõ pääle olli üts joodik lännü. Latskõnõ näi tuud ja hüüdse (muidoki eesti keeleh): “Näe, päkäts!” Nii latskõsõ opvagi, tassakõistõ ja piät iks praavitama. Ildaaigu kuuli rongih sõitõh päält, kuis lats aknõst vällä kaiõn hüüdse imäle: “Imä, kaeq, hobõdsõq!” Imä pei praavitama: “Olõ-iq hobõdsõq, nuuq ommava lambaq!”