Nassi-Vassi ja Hampelmann mängisid suures liivakastis, ruumi oli seal nii nendele kui teistele. Kui nad suuremaks kasvasid, paistis korraga Nassi-Vassile, et liivakast on ju nii väike ja miks ta peaks seda Hampelmanniga jagama, parem võtab endale ruumi juurde. Ta oli paha käitumisega laps ja temaga olid koos vaid mõned üksikud muud lapsed. Ja hakkaski Nassi-Vassi oma piirkonda laiendama, pildudes naabrite peale põlevaid tuletikke. Selle peale läks naaber kaugemale ja Nassi-Vassi liigutas piiri edasi. Aga Hampelmann oli liivakastis tema suurim rivaal. Ta nägi, mis toimus ja talle ei meeldinud see, sest hoopis tema pidas ennast selleks, kellel on ainsana nii õigus tegutseda. Nii ta õppis Nassi-Vassilt mõned trikid, kuidas kah sama saavutada ja juba ta rääkiski laia suuga kõigile, kuidas ka tema hakkab oma piire laiendama. Ja ta hakkas samuti naabrite peale põlevaid tuletikke ja liiva pilduma. Siis aga juhtus, et Hampelmann lõi põlve vastu kivi ära, mis oli liiva all peidus. Tal oli rohkem sõpru kui Nassi-Vassil ja ta palus oma sõpru talle appi tulla, aga nood ei tulnud. Sest nad ei pidanud õigeks, mida Hampelmann tegi, pealegi kõikus ta kogu aeg ühelt küljelt teisele, nii et naljakas oli vaadata. Aga ühtlasi oli see kurb, sest paljud muud lapsed liivakastis hakkasid järjest rohkem kannatama, nii Nassi-Vassi tegevuse, Hampelmanni tegevuse kui ka Hampelmanni vaarumiste pärast. Siis ütles Hampelmann Nassi-Vassile, et vaata, ma saadan sulle suure rahe kaela ja pildus tallegi liiva silma. Nassi-Vassil olid kaitseprillid ees ja ta vaid naeris, et näe, sinu sõbrad jätavad sind maha, minu sõbrad aga püsivad ikka koos minuga. Nii nad vaidlesid, pildusid liiva ja tuletikke ning kui nad surnud ei ole, teevad nad seda tänapäevani, kuniks tuleb lasteaiakasvataja ja pahad lapsed ära viib.