Lugu peris elost. Üts miis olle säändse nimega, miä om mitmal eestimaaladsõl ja üts noist om eski tunnõtu spordimiis. Tuu spordimehega es olnu mehel muidoki määnestki köüdüst. Ütskõrd tahtse tä minnä külla määndsidki asatoimõnduisi aama tutva mano. Kõnõldi kokko, et tä lää tutva tüü mano kimmäl kuupääväl ja kelläaol. No joudse veidi varrampa. Uudi veidi ja kontorih olli tasalik, mõni ütsik liikse. Ku aig käeh, nõsi püstü ja naksi kalitori pite minemä. Ja kos siis juhtu: üts uss läts valla, sis tõnõ, kolmas ja nii edesi, kõrraga olli egäütel kalitori asja, kiä kohvitassi täütmä, kiä midägi vällä trükma, kiä niisama pausi tegemä. Miis hiitü veidü, et miä tuu õkva valla läts. A sis sai arvu, et timä hindä nimi olle tuu pistüjalakuunolõgi lättes ja tä pei väega kinni pidämä, et kalitoris naarma es purdsanu. Tutva ruumi jõuden naardsiva mõlmõmba hinnäst põrmandulõ, silmaq pääh likõq.