Lugu peris elost. Juhtu 1990. aastidõl. Jaanil olle liina lähküh põllulapikõnõ kardohkidõ, sipulidõ, põrknidõ ja muu säändsega. Tuu kotos oll mõtsa takah tüü man. Tuul halval aol iks juhtu, et käveti ka aiamaid pite vargil. Ütskõrd ütli sõpõr Jaanile: “Kuulõ, sul om aiamaa pääl Sibuulja käünü, keik om lakõs tettü!” Jaan ütli rahuligult vasta: “Ma esi käve eelä sääl ja korassi keik ärq.”