Viiekellauudis. Reede ennelõunal helistas politseisse ärev kodanik, kes väitis, et Haapsalu rannas Kuursaali lähedal liigub ringi valge daam. Koha peal tuvastati, et keegi valges riides daam jalutas seal tõepoolest. Ta kandis ainult õhukest valget suvekleiti ja küsimuse peale, miks ta ennast soojemalt riidesse pole pannud, pobises daam suunurgast, et see ongi tema ainus riideese ja seda juba ammusest ajast. Politsei andis daamile sooja jooki ja toimetas ta tagasi lossihoovi. Seal anti valge daam muuseumile üle ja paluti daami jalutuskäike paremini jälgida, et ta külma ilmaga endale kogemata liiga ei teeks. Samuti soovitati mõnel muuseumitöötajal daamiga vahepeal juttu ajada, et too jälle igavusest või mõnel muul ettekäändel omapead uitama ei läheks. Muuseumitöötajate sõnul ongi seda korduvalt tehtud ja see on osa igapäevatööst, aga alati ei jõua kõike ja sel aastal oli see juba kolmas kord, kui teda pidi kas lossihoovist või mujalt lähedusest tagasi toimetama. Näiteks oli ta ühel juhul kiikuma läinud ja teisel korral möödakäija sigareti haaranud, maha visanud ja jalaga ära kustutanud, millest ka sõnelus tekkinud. Kolmandal korral oli daam ise tagasi tulnud, aga kaasas kohalik joodik, keda ta Printsiks nimetas ja kellele ta lossis elukoha oli lubanud; selle kõige klaarimisega läks mitu tundi. Lisati, et ka möödunud aastal oli sarnane juhus: daam oli taas lossist märkamatult lahkunud ja tükk aega lastega nende alal mänginud, kuniks keegi märkas, et daam ei jäta liival kõndides jälgi. Tekkinud kisa peale tulid kohale muuseumitöötajad, vabandasid lapsevanemate ees ja daam talutati rahulikult lossi tagasi. Küsimuse peale, miks need juhtumid viimastel aegadel sagenenud on, jäid muuseumitöötajad vastuse võlgu. Selgitati vaid nii palju, et olukord on käsitamatu ka sellepärast, et kui keegi tahaks daamilt midagi otse järgi küsida, siis tema tuppa minnes ei ole teda peaaegu kunagi kohal; aga kui temaga millalgi hiljem jälle rääkida saab, ei mäleta ta enam midagi.